Naudi trilevikku, kuni see kestab!

Nike+

Nüüd ma olen siis juba päris mitu jooksu teinud Nike toreda jooksumeetriga ning pean tunnistama, et oma võlu on vidinal, mis su kilomeetreid loeb — ma lihtsalt olen seda tüüpi inimene, kes tahab näha tulemusi mingis graafikus (kõikse parem, kui lausa ekselis).

Aga puudusi on kah. Et ideeliselt on loodud suurfirma poolt tore treeninguprogramm, mis peaks sulle soovitama siis jookse ja jooksmissagedusi, kuid see muutub pea iga teine kord kui ma login portaali (täna enne jooksma minekut oli eesmärgiks pandud 5km ning kui ma tagasi koju jõudsin, oli Nike+ leidnud, et mul oleks sootuks paslikum vaid 3km joosta). Ülikeeruline oli mul ka kustutada esialgu loodud programm. Eelkõige väljendub see selles, et treeningu algkuupäevaks jäi päev, mil ma ei jooksnud vaid mõtlesin katsetada kõike, mida lehekülg lubab. Et nüüd igavesti on see taak ja trahv mulle!

Väga õnnestunud on meeldiv hääl, mis teavitab läbi iPodi, kui palju või vähe sa oled juba jooksnud ning palju veel jäänud on. Aga seesama hääl ei oma teavet mu treeningute või eesmärkide kohta ning ei ole leidnud võimalust selle rääkimise sagedustki sättida omale meeldivaks. Näiteks 3km jooksu puhul teatatakse distantsi läbimisi 500 m kaupa, kuid 6 km jooksul ainult 1km kaupa. Aga kui ma tahaks teada iga 500 m tagant oma distantsi ja lisaks ka tempot? Tempot ta iseenesest ütleb, kui vajutada nuppu keset iPodi, aga selleks peab ju kohmitsema. Ning iga 500m tagant seda teha…

Lühimaade tarbeks (ntx 1500 m treeninguks) pole see seade vist samuti kõikse parem vahend, kuna pikas jooksus distantsiosa andmeid kätte ei saa. Ilmselt ise ohtralt nuppe klõbistades iPodil on võimalik sooritada hunnik 1,5 km jookse ning siis neid eraldi vaadata küll.

Kõige talutavam funktsioon on ilmselt distantsieesmärk, mis mul paremal servas tiksub. Sellega pole hetkel jamasid olnud.

Aga ma loodan, et edaspidi saab see toode vaid täiustuda, kuna hetkel on toreda korporatiivlehe servas kena kiri BETA. Loodan, et mitte vaid ainult selleks, et vältida kriitikat.

Vahepealsed klõpsud

Vahepeal on lennatud tegelikult ka lennukiga linna kohal ning fotografeeritud ka Tartut volbri ajal. Lendamine oli väga huvitav kogemus, mida tahaks kindlasti korrata peagi. Eelkõige selleks, et esimesel korral tehtud apsakatest õpituna mõne parema pildi saada.

Volbripiltidega võib aga kuulutada välja võistluse “leia piltidelt volber”.

otse ülevalt
pildid lennult

ilus hommik volbri kandis jms
pildid volbrilt

Usu või ära usu

Filmi, kuid veel enamgi teaatri puhul võib teinekord saada märkimisväärse tähtsusega elemendiks loo ja situatsiooni usutavus. Et kui algusest peale on meile sisestatud, et tegu on tavalise maailmaga, kus asjad hakkavad juhtuma, siis me eeldame ju, et seal kehtivad ka tavalise maailma reeglid. Näiteks vihm sajab taevast, aeg ei seisa paigal ja piinlik vaikus ei suuda kesta mitmeid minuteid. Tulles konkreetse näidendi juurde — tavalises maailmas on joodik mittenägus tegelane, kellega me pigem ei loo sõprussidemeid ja ei vii neid oma hotellituppa. Eriti me ei tee seda juhul, kui me oleme ärimees tsumadani, konservatiivse palitu ja hoolitsetud olemisega ning tänu joodikule kantseldamisele jääme me tähtsale kohtumisele hiljaks. Et sellest kohast hakkab juba näidend libastuma ja ei jõua eriti meieni.

Aga kuidas siis tehakse filme, mis ei ole reaalsed, kuid millel ei ole usutavusega probleeme? Ma arvan, et ehk tuleneb see algsest situatsiooni paigutusest. Näiteks kui filmi alguses on ilmne, et üks tegelastest on superman, siis me ei eeldagi, et ta jääks normaalsuse piiridesse. Seega, kõik mis ta omas filmimaailmas teeb, on usutav. Ta võib lennata, sest see käib tolle maailma „tavapärase” juurde.

Kui esimeses olukorras on ilmne, et sellega ei kopeerita reaalsust (näiteks ei sööda pargipingil burgerit või ei loeta lehte, vaid laetakse hoopis mobiili ja lülitatakse sisse ufolamp), siis ma anname võimaluse maailmal kehtestada oma reeglid ning ei eelda, et kõik mis me näeme peaks olema reaalne ja loogiline.

Aga ka maailmas, mis ei ole reaalne… Kas me tahaksime asuda kontakti võõra, purjus ja ülbe inimesega, kes on pealetükkiv ja lärmav? Vist mitte…

Ma võin nüüd rahumeeli kokkuvõtteks öelda, et Uku lavastatud teine osa näidendist Pink oli väga hea ja seda nii situatsiooni paigutuselt (skaalal reaalne-ebareaalne) kui ka tegelaskujude iseloomudelt. Loomaaialugu on iseenesest ju tuntud tükk, mida Uku kõigest ümber tegi, kuid tulemus oli parem kui näiteks Turovskiga tehtud tükk Draamal.

Ajutine eesmärk

Umbes selline lähteülesanne, et Tartus on õlu kolm korda odavam ning suve jooksul tuleks kindlasti sellest osa saada. Ehk siis 110 päeva on aega ning 200 km tuleks jooksujalu läbida.

Aknake progressi kohta lendab kuhugi blogi servale.

Minu uusim lelu

Iga kord kui lähen shoppama, mõõdan distantsi pikkust leivariiulist piimaletini. Täna käisin kaks korda poes. Teisel korral ei eksinud (enam nii palju) ära.

San-Techno!

Lõpuks ometi on mul köögis vesi ja ka selle äravool. Lõpuks ometi saan ma nõusid pesta ka mujal kui dušši all. Teisisõnu — hüvasti isiklik hügieen!

Lisaboonus köögi veevärginduses seisneb selles, et torude töötlemiseks määrdeainega avastas kõrgeealine san-tehnomees mu juuksehooldusvahendi. Niiet kui solki läheb torust alla võib loota mustikalõhnalist lõhna vastukajaks. Ma loodan, et see kehtib vähemalt esimestel nädalatel.

Volber ‘08

Tähelepanekud volbrist:

Kõike eelnevat õnnestub siiski kokku võtta nentides, et tänavune volber saab üheksa punkti kümnest.