Naudi trilevikku, kuni see kestab!

Lõunamaine

Varasemast on Tõnis üllatanud meid toreda köömnelikööriga “Köömen”. Sedapuhku, tähistamaks erinevate sakslaste saabumist ja lahkumist, oli ta välja otsinud uue hõrgutise aegade tagant — liköör “Lõunamaine”.

lõunamaine kell 3:46

Kogenumad inimesed teavad rääkida, et tegu oli sovjeediajal kõige rämedama joogiga, milleni jõuti alles siis, kui muud tõesti ei olnud enam osta. Oli küll tökat.

Inimväärtus

Hoolimata vigastusest, mis alates tänasest saab juba ilma kipsideta paraneda, võib nentida, et mu väärtus inimesena selle õnnetuse tagajärjel on tõusnud. Nimelt sain teada, et need kruvid, mis mu luid ehivad, on kullast!

Peale magnetravi toimin seega ka külmikumagnetina. Kuid pikemas perspektiivis tuleb karta hauaröövleid ning ilmselt betoneerimine on üks võimalikke lahendusi igavese rahu leidmisel.

Magnaat otsib sponsorit

Marvet on nummi. Kui ma nüüd ei eksi, siis tuli ta KUKU raadios oma Tehnokrati saates välja mõttega, et KUKUl oleks vaja sponsorit, kes aitaks finantseerida podcastide riputamist netti.

Ma ütleks, et umbes sama vaimukas oleks, kui Falck otsiks sponsorit, kelle toel saaks igasse bussi panna statsionaarse piletikontrolöri. HP otsiks sponsorit, kes finantseeriks tema kodulehe haldamist. Statoil otsiks sponsorit, et pakkuda teenindusjaamades kohvi kõrvale tasuta suhkrut…

Viker saab ise oma saadete digitaliseerimisega hakkama ja on seejuures riigiettevõte. Miks HHLuigelik ja üdini ärilistel eesmärkidel loodud Trio Grupp sellega hakkama ei saa ja sponsorit peab otsima aru ma ei saa.

Still disabeled

Püüdes aimata oma võimekuse piire (konteksti tabavam oleks öelda küll võimetuse piire) mõtlesin katsetada täna, kuidas ma autosõiduga hakkama saan. Argumentiks see, et käed ju enam vähem liiguvad ja nii abitu kui päris alguses ma kah pole. Aga olge mureta, liikluses ma täna ohtu ei kujutanud. Mu suurepärane test “invaliid autoroolis” katkes suht seal, kus ta võinuks üldse alata — ma ei suutnud auto võtit keerata. Järgmine auto tuleb nupust käivitusega.

Ja päeva vihakobar läheb lasnamäe tervisekeskuse arstide kapsaaeda, kes hetk tagasi nõelte ja kääridega mu haavast niidi ja sõlmetükikesi eemaldasid (just neid samu, mis nad ise sinna pea kuu tagasi sisse jätsid). Ma ei saa sinna midagi parata, olen russofoob, kui aluseks võtta selle konkreetse keskuse umbkeelsed “õed”.

Mõnus vaheldus

Olen nüüd 3 päeva käinud tööl hängimas ja pean tunnistama, et see tekitab väga mõnusa tunde. Aint, et hommikune ärkamine vajab veel lihvimist. Praegune kella 12sed hommikud ei saa kaua kesta.

12 päeva veel

Ma eile juba peaaegu tolereerisin oma paremat kätt.

Tea, kas jõuab ära oodata

Et kuni kipsid maha võetas, et siis minna Tartu häid aegu meenutama.

Või satub sinna ka varem?

Hirmus soov igastahes oleks.

I**b

Jah, eks minu kui invaliidiga on praegu päris tüütu elada koos. Aiman seda isegi. Siiski, ma püüan ise maksimaalselt teha. Õigupoolest on suhteliselt väheks jäänud asju, mida ma ei suuda ise teha. No näiteks ei hakka ma toiduvalmistamist katsetama ning 2L mahlapakid ja raskemad objektid pole samuti haardeulatuses. Aga ilmselt sedagi taluda on liig mis liig ja vanemlik üksus saab suht lihtsalt oma pohhuistliku suhtumise ja samas täiesti mittevajalike sekkumistega mu elu vastikuks muuta. Ja kes mind sellest välja aitaks?

Ning kui püüdsin hetk tagasi oma ipodi laadida, siis ilmnes, et enam ei aita ka juurdeostetud USB pordid (mäletatavasti suutsin ma emaplaadi enda omad suht oskuslikult läbi põletada). Polnud vist vaja paar päeva tagasi neid läbipõlenud “fantoomporte” uninstallida, kuna nüüd on kogu arvuti USB suutlikkus kadunud. Järeldus -> saan jälle arvuti lahti kruttida ja uut emaplaati paigaldada. Ühtlasi kaasneb sellega miljoni tarkvarakomponendi taasinstalleerimine… Ja kõike seda on ju hea teha kahe köndiga.

Imeb.

Vähem kipsi

Tore on see, et paremal käel on nüüd väiksem kips ning sedasi saab ka sõrmi liigutada. 3 nädalat mittekasutamist tähendas seda, et nende funktsionaalsus oli esmaspäeval nullilähedane. Täna nad juba liiguvad natuke.

Aegajalt käib peast läbi uitmõte, et kui kruvid käes peaks kogemata lahti minema ja luu taas purunema…

Meeletu Hollywood

Ma käisin esimest korda Hollywoodi klubis. Vist. See tähendab, et ma arvan vähemalt nii. Nimelt toimus peale Meeletu esilinastust Sõpruse kinos väike vastuvõtt snäkkide ja muuga samamaja klubis. Linnuke kirjas, rohkem ei pea selle pärast enam piinlikke olukordi kartma.

Film ise sisaldas küll ohtralt telefilmilikke elemente ning eesti filmile omaseid lisaväärtusi, milleta oleks tükk kindlasti parem olnud. Kuid rõhutaksin siinkohal, et domineerima jäi parem ja õnnestunum osa taiesest.

Ma arvan, et vahe näiteks Nimed Marmortahvlite ning Meeletu vahel on samuti just sedalaadi, millest Vaapo Vaher viimases Sirbis pajatab (artikkel).

Tammetõrud (ise eelistan siiski juba aastaid kastaneid, kuid läheme praegu filmiga kaasa) pihku!

Lisa: Tegelikult peaks küsima, et mida annab ekraniseering juurde näidendile? Ja siinkohal jään ma vastuse võlgu, kuna põle näinud etendust. Kardan, et mitte eriti.

keep looking »