Naudi trilevikku, kuni see kestab!

Vot mihukesed muhedad mihklid

Tavaliselt nad tulevad mitmekesi. Irisevad, et neil on igav. Plõksivad teemal, et Euroopas valitsevad venemeelsed kommunistid (”eriti see-samune-mistand-oligi tegelane”). Närivad väljendit chill. Väidavad, et nad on alati asjalikud ja neil ei ole sellisteks asjadeks aega. Olles arvamusel, et nad on loonud endast adekvaatse pildi, ajavad veel veidi sulajahu suust välja. Siis istuvad edasi. Vahepeal räägivad telefoniga kasutades väljendeid “midagi kusagilt välja ajama” ja “ah see jõmm kah”. Puht ootamatult leiavad nad et peavad minema õhtul mõnda teise linna suvalist diskorit vaatama. Ja siis kui oled ennast harjutanud mõttega, et nad kavatsevadki sinu juurde passima jääda, teatavad nad uhkusega, et lahkuvad. Edasi lähevad nad “niisama koju”, sest neil ei ole midagi teha.

Tavaliselt jääb sellistest külalistest maha plekk diivanile, kuid on olnud ka juhtumeid, mil hullunud külalised trambivad tehnikaimede peal jalgadega.

Tsitaat raamatust “Sugulaste võõrustamise võlu ja vaev” 1982. Autori kohal on kahjuks tavotiplekk ja selle alt ei paista midagi välja. Ilmselt mõni sugulane.

Vanade inimeste jutud

Ja jutt hakkab jooksma:
- “Millal see oligi, kaks aastat tagasi?”
- “Mis kaks, neli aastat tagasi käisin viimati.”
- “Neli? Mul arust kaks… Aga noh vahepeal läks Sass… Ja siis läks Arnold.”
- “Jah. Ilmselt viimane kord tulin praegu”

Muuhulgas räägitakse edasi sellest, kuidas mõni siberis elanud eestlane oli nii ihne, et pesi lapiga vere seatapupõrandalt kokku ja valas selle liha hulka. Tema toitudest hakkas kõigil paha.

Siis räägitakse taaskord surnud inimestest. Ja nendest, kes on nii viletsaks jäänud:
- “Ei tea, teda eelmine aasta oli näha vahel siin… Aga vend oli tal tugev.”

Ja siis veel ja veel. Aga mälu pole ämber, et sinna saaks asju koguda ja nii ongi ainult katked tänaseks meeles. Aga vot sihuke lugu siis.

Mina lahkusin võitjana purgitäie kartulipudru ja kotletiga.

Öäh

Valus on. Haigus on valus ja paranemist pole näha. Neelata on valus, hinagta raske ja lisaks sellele on nohu kah kimbutamas.

Proovige nii magama jääda. Lihtsalt see ei õnnestu. Minu trikk on selles et panen käima BBC dokumentaali “The Private Life of Plants” ja… Ja ei, see ei ole igav. Aga uni tuleb miskipärast. Go figure!

HTs olen edukalt kõikides mängudes kaotanud. Elagu mina!

Tere Tartu!

Meeldivalt kodune on siin linnas. Hõlmatav on Tartu kah. Eile sai jalutatud läbi kesklinna, üle Toomemäe Tähtverre ning sealt Supilinna ja mööda Emajõe kallast tagasi kesklinna. Miskipärast arvan, et sellist linnaosade jalutuskäiku on Tallinnas veidi keerulisem läbi viia…

Aga täna leidsin üsna hea pakkumise Järvakülast (mis ruberoidi transpordil jääb ju ikka ette), kus ühe korteri akendele oli vägagi suurte tähtedega kirjutatud, et tegu on müüjaga. Telefoni number kah all ja puha.

Võtke või jätke.

Nii kaua aega siis…

… on möödas, et automaatselt hakkasin sisselogimislehel valede andmetega sisse ronima.

Aga 5 minuti pärast algab mu esimene mäng HT’s. Tea, mis seis tuleb? 6:0? See oleks kaotus. Ehk ikka viik 6:1 stiilis. Viies liiga on raske… Või õigemini ma kujutan ette (olen olnud juba tervelt 3 päeva võistkonna omanik).

Suurepärane plaan jälgida laulupeo rongkäiku ja lehvitada tundmatutele inimestele läks luhta. Veelgi suurepärasem plaan sõita pärnu kluppi kuulama Talismani on veel õhus.

Tänane päevaseadus on Võlaõigusseadus. Lugegem seda koos!

1 minut veel… Käed hakkavad värisema… Parem lõpetan enne kui suurest pingest arvut kinni jookseb…